VAATAMISVÄÄRSUSED

Anne Vabarna sünnikoht ja mälestuskivi
Võporsova külas on Anne Vabarnale(pildil) püstitatud mälestusmärk, mis tähistab lauluema sünnimaja. Anne Vabarna pärand on haruldaselt rikkalik. Lauliku kirjaoskamatust korvas hea mälu – tal oli meeles üle 100 000 värsirea rahvalaule, lisaks veel muud suulist rahvaloomingut.

Laossina kiviristid ja kääpad
Laossina inimasustus ulatub kammkeraamika aegadesse ning alates sellest ajast on seal pidevalt elatud. Kõige rohkem leidub seal ümbruses pikk-kääbaste kultuuri jälgi. küla lähiümbruses on praegu teada viis pikk-kääbaste kultuuri kalmistut, kus üksikuid kääpaid on kokku olnud vähemalt 46. Laossina kalmistul on kolm kunstimälestisena riikliku kaitse all olevat kiviristi(pildil) ja kääpad, mida dateeritakse keskaega.

Miikse kirik
Miikse ristija Johannese kirik valmis Stalini eluajal. Kiriku juures asub ka jaanikivi. (pildil Miikse kirik väljast)

Podmotsa kalmistu

Väike surnuaed praeguse küla servas on säilitanud varasema aja külakalmistule omased mõõtmed. Podmotsa kalmistu keskel on väike tsässon ja seal pühitsetakse suvistepühi. Tsässonast kümmekond meetrit lääne pool seisab suur kivirist(pildil), millel usutakse olevat imettegev ravijõud.

Värska kirik ja kalmistud
Värska kirik väärib tähelepanu nii oma ehitusstiili kui siseinterjööri poolest. Kirikus võib näha huvitavaid ikoone, nende hulgas “Püha Jüri” (maalitud puule, 17. saj.). kiriku lähedal kalmistul puhkab setode vaimse kultuuri suurim kandja- lauluema Anne Vabarna. Sellel kalmistul on omapäraste sisseraiutud ristidega kivid, mida mujalt Eestist ei teata.(piltidel Värskakirik väljast ja seest)


Kasutatud kirjandus: http://www.setoturism.ee/?lang=est&m1=3

KÜLAD JA TALUD

Petserimaa maastikupildis puuduvad peaaegu täiesti mõisad, maa kuulus peamiselt riigile, või Petseri kloostrile.

Külad
Setomaad iseloomustab külade rohkus, näiteks 1922 aastal oli Setomaal 668 küla. Setomaa läänepoolsetes valdades on ülekaalus sumbkülad, kus taluõued paiknevad kobaras. Isepoolsetes valdades domineerivad tänavkülad, kus taluõued asetsevad tihedalt kahel pool teed. Külade ühtseteks tunnusteks võib pidada korrapära, kompaktsust ja vähest talude arvu külas. 20. saj lõpp ja 21. saj tõid muudatused omandisuhetes, kiirenes linnastumine ja asulatesse kolimine. Piiriäärsed külad ja talud tühjenevad.

Talu
Arhitektuuriliselt ei moodusta Setomaa ühtset kultuuripiirkonda-küla-ja taluplaanid ning ehitised on olenevalt geograafilisest asukohast ja naabrite mõjutusest väga erinevad. Ehitiste arhitektuuriline välisilme on pigem eesti kui slaavipärane, sest dekoratiivsed elemendid on erinevalt slaavi ehituskunstist üsa erinevad. Seto taluehitus on idapoolsetes valdades slaavipärane, eriti eluhooned sarnanevad valgevene omadega. Rehetare seal ei tunta. Rehetare oli eluasemena kasutusel vaid läänepoolsetes valdades.
Eriline koht stode elus oli saunal. Saunas pesti, raviti ja sünnitati. Seal jätkus vett ja leili nii endale kui ka naabritele, sageli käidi saunas terve külaga.
Elumaja planeeringud on läänepool eestipärasemad ja idapool slaavipärasemad. Kuni 19 saj keskpaigani elati suitsutaredes.

KOSJA-JA PULMAKOMBED

Pulmade ja elukaaslase valiku otsustasid vanemad ja majanduslik olukord. Veel möödunud sajandi keskpaigal abielluti vanemate valikul, mitte armastuse tõttu. Pulmadeks valmistati aastaid ette, usinalt pidi peretütar käsitööd tegema, veimevakka täitma ja laule õppima. Veimevakka koguti 17m pitsi, 50 paari kindaid jms. kõike õpiti emal ja kui tüdruk midagi ei osanud, oli ema süüdi.
Kosjad
Kosja läksid peigmehe isa ja vahel ka ema. Kaasa võeti pudel viina ja siidirätt. Siidirätt kingiti mõrsjale, kuid kui kihlus jäi katki saadeti viin ja siidirätt tagasi. Seda käiku nim esimeseks viinaks. Kui peigmehe isa külastas mõrsja kodu ka teist korda olid nn teised viinad. Siis lepiti kokku millal toimub kihlus, ning seda nim suured viinad. Suurte viinade ajal peeti pidu mõrsjakodus, kus kohal oli kogu mõrsja hõim. Mõrsja sai kingiks suure sõle ja saapad. Pulmade eel käisid nii peigmees kui ka pruut külalisi pulma kutsumas. Pruudiga olid kaasas neli pruutneitsit. Pulma kutsuti laulu teel, pruut oli ainuke kes ei laulnud. Peiul olid kaasas kaks „venda”. Nemad ei laulnud, peiul oli kaasas piits, mille ümber oli pandud mõrsjalt kingiks saadud väike kirjatud käterätt. Kiriklik laulatus toimus mõned päevad enne pulmapidu. (pildil seto pruutpaar)
Kolmepäevased pulmad
Esimest pulmapäeva nim saajapäevaks ja pidu peeti mõlemas kodus. Peigmees sõitis koos saatjaskonnaga mõrsjat koju tooma. Pruudi koduväravad olid tavaliselt kiini ning siis tuli peigmehel end vaimuteravuse ja sõnaosavusega sisse kaubelda. Lõpuks lasti kosilane saatjaskonnaga sisse ja neile pakuti süüa-juua. Mõrsja ema sidus vöö üle parema õla, laotas ukse ette valge villase vaiba ja peigmees astus selle peale ning pani igasse nurka ja keskele rahamündi. Majja sisenedes kummardas peigmees kindlas järjekorras kõigile mõrsja sugulastele. Pulmaisa ehk truuska lõi pekiga täidetud savipoti ahju pealt alla kildudeks- mida rohkem kilde seda rohkem lapsi. Mõrsja jättis seal ajal itkudes hüvasti armsate lapsepõlvepaikadega ja tuttavatega ning läks siis aita riietamistseremooniale. Peigmehe ja pruudi lahkudes murdis pruudi isa leivapätsi pooleks, pool jäeti koju ja pool anti tütrele uude koju kaasa. minia võttis uue kodu õuel vastu peigmehe isa. Sealt mindi suure laua taha, kus mõrsja ees hoiti suurt vaipa. Pärast pruudi peakatte vahetamist viskas pruudi isa vaiba rahva sekka, kes selle kinni püüdis, sellel oli lootust järgmisena pulmi pidada. Noorpaar käis sõelaga pulmarahva seas ringi ja kogus endale raha. Peigmehe käes oli viinapudel, ning kes tahtis rüübata, pidi raha panema. Pruudile pandi pulmalauas sülle istuma kuni kolme aastane poisslaps, mis pidi tagama lasteõnne. Peale sööki läksid noored aita magama. Voodi alla pandi pesukurikaid ja kirveid, et oleks lasteõnne.
Teist päeva nimetati vakapäevaks. Sel päeval sõitsid mõrsja sugulased, kes esimesel päeval olid pidutsenud pruudi kodus, mõrsja kaasavaraga järele. Neid võeti vastu lauludega, mis kiitsid mõrsja töökust ja kaasavara suurust. Mõrsja sugulasi nim vakarahvaks. Mõrsja ema jagas kõigile kinke ja palus tütart hästi hoida. Peale söömist vakarahvas lahkus. Mehe ema võttis mõrsjal kaela ümbert kinni ja nimetas oma tütreks.
Kolmandat päeva nim hõimupäevaks, pruudi ja peigmehe hõimud pidutsesid sel päeval omades kodudes. Lauldi, tantsiti, tembutati ja tehti nalja. Söögiks oli kapsasupp, eelmise päeva lihatoitude jääkidest. Sugulased tõid kaasa tapetud lamba või vasika, sest toitu pidi jätkuma kolmeks päevaks. Laual olid veel sült, lihatükkidega tanguvorst ja puder, mannapuder, kalasült, kuivatatud kala, sõir, kuivatatud kala, võikihiga kaetud kohupiim, jõhvikakissell, ülepannikoogid. Nädal peale pulmi peeti mõrsja kodus järelpulmad.

Kasutatud kirjandus:

1. Tähepõld, K., Alumäe, H., Keinast, E. Giidi käsiraamat Setomaa, Tallinn: Ecce Revalia, 2008, 229 lk.

USK JA USKUMUSED

Setode maailmakäsitluses puudub selge piir loomuliku ja üleloomuliku vahel. Jumala ja looduse seadused valitsevad inimese poolt loodud seaduste üle. Ilmaliku ja religioosse elu kooseksisteerimine on seto kultuurile väga iseloomulik.

Tsässon, külakalmistu ja kirmas
Igas külas on oma tsässona (pildidl). Tsässona näol on tegemist väikese külakabeliga, mis on tavaliselt väikesed ehitised, ilma akendeta. Kiriklikust iseloomust annab tunnistust katusel olev rist, sees on aga hulgaliselt pühasepilte, püharätte, põrandaküünlajalgu, lilli jne. Tässonat kasutati ka matmata surnu hoidmiseks, juhul kui kodus oli vähe ruumi. Tänapäeval on tsässonad lukus ning turistid saavad neid kokkuleppel külastada. Kaua säilis komme matta kodupaiga lähedusse, seda eriti Lõuna-Eestis, kus külakalmistud asusid tavaliselt külasüdamiku läheduses. Igal tsässonal on oma kaitseingel-pühak ning tsässona nimepüha on reeglina ka külapüha, mis on õigeusu traditsioonis kõige tähtsam kohalik tähtpäev. Siis tullakse kaugemalt kokku, kohtutakse omaste, sugulaste ja tuttavatega. Kirmas on tulnud saksakeelsest sõnast „kirchmesse”, mis tähendas kirikulaata, hiljem kiriku aastalaata ning on laienenud lõbusaks külapeoks, millele ei ole kristlikke jooni. Kirmased toimusid tihti kiriku nimepäevadel kõrtsi lähedal külavainul. Noored mehed käisid kirmasel mõrsjat otsimas. Igas peres ehiti kirmasele minekuks üks tütardest. Abielluti 17-20 aastaselt. Kosilasi huvitas ilu, vara ja ka vanemad, sest lõpuks otsustasid ju nemad kas kosija võetakse vastu. Tantsiti seto kargust. Tüdrukud tantsisid ainult omavahel, poisiga tants oli häbiasi. Rahvariiete kandmisest loobuti 1930. aastatel. 1950 aastatel hakati poistega koos tantsima. Kirmastel mängiti kannelt, viiulit, aga ka lõõtsa ja karmoškat. Tavaliselt lõppes kirmask päikeseloojangul. (pildil Setu rahvarõivad)
Õigeusk
Õigeusk jõudis Setomaale 10-13 sajandil, kuid ristimine hoogustus pärast Petseri kloostri rajamist. Enne ristiusustamist olid setod paganad nagu ka teised läänemeresoome hõimud. Paganausu jäid meenutama ohvrikivid ja raviva toimega allikad, viljakusjumala Peko kuju, mida hoiti peidus ja millega seotud rituaalid olid meeste saladus jms. kirikliku ja paganausuga on seotud ka laudsipedäjäd- vanad männid, milleni kirst kadunukesega kanti kätel. Uus usk juurdus visalt, kuid sellesse suhtuti pealiskaudselt. Peamine põhjus oli selles, et inimesed ei saanud aru mida kirikus räägiti. Kui kirikusse ei olnud aega minna mindi tsässonasse, kus teenistused olid lühemad. Lisaks kirikuskäimisele ja tsässonateenistusele oli igas tares oma pühasenulk pühapildi ja ikoonikattega, kus loeti palve ja löödi rist ette. Nõukogude ajal jäid tsässonad ja kirikud tühjaks, ristikäigud olid keelatud.
Vanem põlvkond taunib kirikust eemaldumist. Kirikupühadel käivad koos aga terved suguvõsad, sh noored. Pärast kirikut minnakse hauale, kus kaetakse laud. See komme pärineb ajast enne õigeusku ja põhineb uskumusel, et elu kestab ka teispoolsuses. Vanasti võeti hauale kaasa leivapäts, või, kohupiim. Sealiha ja suitsuliha oli vaid rikkamatel. Söögi juurde kuulub ka kangem kraam. Surnuaed muutud suhtlemispaigaks, rahvas liigub haudade vahel, käikase tuttavate kalmudel, istutakse ja aetakse juttu.
Pühaserätt
Nii nagu jagatakse nulkadeks Setomaa, nii on ka seto tarel nulgad. Ukse vastasnurgas on pühasenulk ikooniga, millele enamasti kujutatakse Neitsi Maarjat, Püha Nikolausi, Kristust vms. Pühapildile on asetatud pühaserätt(pildil). Pühaserätte kasutatakse ka tsässonates ja kirikutes pühapiltide katteks. Pühaseräti põhivärv on punane oma eri toonides-vastavalt ajastu moele, sageli koos valgega.
Patt
Jumalakartliku rahvana oli setodel õige ja vale skaala täpselt paigas. Inimese tapmine oli andestamtu patt, seega ka abort. Kõige põletavamad patud on enesetapp ja abielurikkumine. Äsja sünnitanud naist peeti ebapuhtaks ja see periood kestis 6 nädalat. Noor ema tohtis teha küll kõiki töid aga kirikusse minna ei tohtinud. Samuti ei võinud naine söögilauda enne 6 nädala möödumist sünnitusest ja lapse ristimisest. Abielunaised ei tohtinud palja peaga käia, alati pidi pea olema pealinikuga kaetud.

Kasutatud kirjandus:

1. Tähepõld, K., Alumäe, H., Keinast, E. Giidi käsiraamat Setomaa, Tallinn: Ecce Revalia, 2008, 229 lk.
2. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi, MTÜ Arheoloogiakeskuse ja Obinitsa Seto Muuseumitarõ ühisväljaanne Setumaa kogumik 3, Tallinn: Raamatutrükikoda, 2005, 303 lk.
3. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi, MTÜ Arheoloogiakeskuse ja Obinitsa Seto Muuseumitarõ ühisväljaanne Setumaa kogumik 4, Tallinn: Raamatutrükikoda, 2008, 343 lk.

LOODUS

Legendi järgi olla Värska vesi Neitsi Maarja silmavesi. Tegelikkuses pärineb ravi-, laua ja ravivanniveena tuntud Värska mineraalvesi mitmest põhjavee kihist. Esimesed andmed Värska vee suure mineraalainete sisalduse kohta saada ligi 140 aastat tagasi ning esimesd puurkaevud rajati 1967 aastal. Ravieesmärgiel kasutatakse vett ravivannides unehäirete, neurooside ja krooniliste põletike puhul.
Värska muda saadakse Värska lahest ning seda kasutatakse juba üle 20ne aasta lahe kaldale ehitatud sanatooriumis. Muda kasutatakse ka orgaanilise väetise, loomasööda ja biokeemiatööstuse toorainena.
Piusa kvartsliivast toodetakse klaasi. Samuti kasutatakse sellist liiva ka mujal tööstuse, näiteks tulekindlate valuvormide valmistamisel metallurgias. Piusa liivakarjäärist on aegade jooksul kaevandatud ja klaasiks vormitud tuhaneid tonne liiva, mille tõttu karjääri lõunapoolses osas on liivavaru ammendatud põhjavee tasemini, kuid geoloogiliste uuringute alusel jätkub liiva veel 20-30 m sügavusel allpool veepinda. (Pildil Piusa liivakoopad)
Üks kuulsamaid piirkondi on nn Värska nõmm mis on Lutepää ja saatse küla vahele jääv aala, mida nimetatakse ka Setumaa Saharaks. See on mitme ruutkilomeetri suurune tuiskliiva ala, mis arvatakse olevat tekkinud suure metsatulekahju tulemusena.
Erinevatest loomaliikidest võiks ära mainida näiteks Siniraag (pildil), mis nüüdseks on muutnud harulduseks mida Setomaal ja Lõuna-Eestis võib veel harva kohata. Lääne-Euroopast on siniraag nüüdseks kadunud. Teiseks näiteks Mudakonn mis on Euroopas range kaitse all.
Setomaal asub ka Piusa jõgi, mis on Eestis pikkuselt 7ndal kohal. Piusa on tuntud veskite jõena, sest suur langus hõlbustab veskite tööd. Näiteks esimese EV ajal oli jõel 39 veskit. Piusa on oluline lõheliste kudemis-ja elupaik.
Kaitsealadest asuvad Setumaa territooriumil Piusa koobastiku looduskaitseala, Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala, Mustoja maastikukaitseala-loodud Kagu-eesti suurima ja reljeefseima mõhnastiku kaitseks, Mädajõe hoiuala, Lüübnitsa hoiuala ning Tonja looduspark.

Kasutatud kirjandus:
1. ENEKE 3, Tallinn:Valgus, 1984, 352 lk.
2. Tähepõld, K., Alumäe, H., Keinast, E. Giidi käsiraamat Setomaa, Tallinn: Ecce Revalia, 2008, 229 lk.

VAPP JA LIPP

AJALOOST

Arheoloogiliste leidude põhjal arvatakse Setumaa inimasustus olevat ligikaudu 8400 aastat vana.

(Pildil setude asualad 1902 aastal)

Kivi-ja pronksiajal koondus asustus Setumaal peamiselt Meremäe-Kalatsova ümbrusesse. Viikingi-ja hilisrauaaja algul oli Lääne-Setumaal asustuskeskus veel Obinitsas ning üha enam täienes ka Meremäe-Kalatsova piirkond. Ida pool ehk Kesk-Setus oli kujunenud keskuseks Tailova. Pankjavitsa peetakse omaette keskuseks juba muinasajal. Setumaa idapoolsete alada muististerohkus annab märku Setumaa-sisesest kultuurieripärast. Samuti on täheldatud, et setud hoidsid rohkem idapoolsete keskuste poole. Lääne-Setumaal hakkasid 15-16 sajandil tekkima teistsugused matusekombed kui temast ida-ja läänepoole asetsevadel aladel. Etniline olukord hakas muutuma seoses Petseri kloostri ülesehitamisega ning eriti pärast selle muutumist kindluseks Liivi sõja algusaastatel, kui sinna tulid mungad ning streletsid (Vene jalaväelasest palgasõdur) koos perekondadega.
Paljud külad said alguse 17-18 sajandil. 1861–1866 vabastati setud pärisorjusest. Nende majanduslik areng oli siiski aeglane, külakogukond säilis kuni Eesti Vabariigini.Tartu rahulepinguga (pärast Vabadussõda) liideti Eesti alaga kogu Setumaa. 1944 aastal seoses Eesti okupeerimisega NSV Liidu poolt läks aga 75% Setumaast NSV Liidule. Eesti alale jäänud osa endisest Petseri maakonnast likvideeriti ja liideti Võrumaaga.
2004. aasta läbirääkimistega loobus Eesti sisulistest territoriaalsetest nõudmistest Venemaa vastu ja ühes sellega õigusest Setomaa idapoolsetele aladele. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Eesti-Vene riigileping kirjutati alla Moskvas 2005. aasta 18. mail.

Kasutatud kirjandus :

1. Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi, MTÜ Arheoloogiakeskuse ja Obinitsa Seto Muuseumitarõ ühisväljaanne Setumaa kogumik 4, Tallinn: Raamatutrükikoda, 2008, 343 lk.
2. Tähepõld, K., Alumäe, H., Keinast, E. Giidi käsiraamat Setomaa, Tallinn: Ecce Revalia, 2008, 229 lk.

KES ON SETO JA SETO KEEL

Kes on seto

Setod kuulutati 2002 aastal omaette rahvuseks. Inimeste käitumist, riietumist, muusikat ja elustiili kujundavad, nii loodus kui ka naabrid. Eelkõige on setosid kujundanud apostellik õigeusk, kogukondlik eluviis, piiriasend ja Peipsi lähedus.
Setod hoiavad kokku ja on alalhoidlikud. Seto on oma loomult abivalmis.
Setoks olemine seostub eelkõige seto keeles kõnelemise, seto laulustiili valdamise ja mõistmisega, pere-ja kogukondlikest tavadest kinnipidamise ning esivanemate austamisega.

Seto keel

Setodel on õnnestunud tänini säilitada oma väga rikast ja iseäralist keelt, olles püsima jäänud vene ja eesti keele vahepeale. Seto keelt peetakse eesti keele võru murde idarühma murrakuks. Setomaa suuruse tõttu räägitakse keelt aga igas külas natuke erinevalt. Sotsialismiajal püüti seto keelele lõppu teha. Näiteks koolis keelati lastel omavahel seto keeles rääkimine. Tänapäeval on keel aga jällegi au sees, kuid kipub hääbuma nagu see rahvaski.

Kasutatud kirjandus: Tähepõld, K., Alumäe, H., Keinast, E. Giidi käsiraamat Setomaa, Tallinn: Ecce Revalia, 2008, 229 lk.

ÜLDANDMED

Eesti kõige kagupoolsemas nurgas asub ajalooline ja etniline piirkond- Setomaa

Nimetus: Setomaa. Kohalikus murdes „sõto maa” ehk sõdade maa
Naabrid: kirdes Pihkva järv, idas ja kagus Venemaa, lõunas Läti ja läänes Võrumaa.
Elanike arv: Eesti Vabariigis 10 000-13 000, põlisel asualal umbes 3000-4000.
Territoorium: Eesti vabariigis asuva osa suurus on 460 km ², Petseri maakonnas ligikaudu 1500 km².
Administratiivne jaotus: Meremäe ja Misso vald, Mikitamäe ja Värska vald ning Petseri rajoon.
Nulk on traditsiooniline Setomaa piirkond, külade kogukond. Setomaal on 12 nulka, näiteks Koolina nurk, Luhamaa nulk, Saurova nulk ja Keerä-Luga-Seeridsä nulk. Nulkade nimed tulenevad kas mingist kesksest asulast või mingist maastikulisest tunnusest. Ühe nulga kosseisu kuulub 10-12 küla.
Kõrgeim võimuorgan: Seto Kongress. Kongress valib enda seast täidesaatva organi-Vanemate Kogu.
Keel: Võru-seto murre
Usk: apostlik õigeusk

Kasutatud kirjandus: Tähepõld, K., Alumäe, H., Keinast, E. Giidi käsiraamat Setomaa, Tallinn: Ecce Revalia, 2008, 229 lk.

TEEMA

Blogisse hakkab ilmuma materjal seoses Setomaa ja setodega.